Lohesurf on LAHE!

Aloha surfisõbrad! Lubasin kunagi meie blogi peamoderaatorile, et kui oma uue hobiga sinnamaale jõuan, et kaldalt enam naljakas vaadata pole, siis kirjutan oma seiklustest mõned read.

Jah, tõsi on, et käesoleval surfihooajal erinevate asjaolude kokkulangemisel olen vahetanud surfiusku. Oma uueks väljakutseks valisin Eestis kasvavat trendi omava lohesurfi (inglise keeles: kitesurfing or kiteboarding). Mis siis on lohesurf? Lühidalt on see on veespordi ala, kus tuule jõul lohe tõmbab vee pinnal laual sõitjat. Antud ala on väga atraktiivne ja mõnus kaldalt jälgida, sest lohesurfarid triibutavad, trikitavad ja sooritavad hirmuäratavaid hüppeid enamjaolt paralleelselt kaldaga - madalas vees. Samuti on varustus kompaktne, lihtsasti teisaldatav ning ülesseatav.
Olles otsustanud ja õppides eelnevatest vigadest, olin tegevuskavas kindel: a) teooria koolitus, b) praktiline koolitus, c) varustuse soetamine. Olen kuulnud, et paljud huvilised on alustanud oma teekonda hobi harrastades vastupidises järjekorras, mis on kujunenud okkaliseks, lõppenud heal juhul mõne kergema ehmatusega või pisut ekstreemsemalt (http://www.youtube.com/watch?v=NEw0wK-IQuE&feature=related).
Niisiis oma esimese lohesurfi ABC teooriakoolituse sain eelmisel aastal EPL surfilaagris Mändjalas, kus ma veel purjelauda kangutasin ;)) Minu mäletamist mööda osalesin kõikide lohemeistrite teooria koolitustel ning laagri lõppedes jõudsin järeldusele, et see on ala, mis mind köidab.
Käesoleva hooaja alguses, asusin tegevuskava punkti b täitmisele – praktika. Valides sobivat koolitajat, sain tänu sõpradele teada, et instruktor peaks omama IKO (International Kiteboarding Organisation) sertifikaati – ehk siis, et tegu poleks võsasurfarist koolitajaga. IKO tunnistuse, mida koolitaja väljastab värskele lohesurffarile on vaja väljaspool Eestit, kui on soov surfivarustust rentida ja randades sõita.
Oma praktilise osa esimese koolituse sain Salmistu rannas juuni alguses, kus vesi oli külm (+10C) ja tuult pisut rohkem kui vaja 7-9 m/s, mistõttu sai meie õpperühm rohkem lennutada õppelohet liival ja vähem sõidulohet vees. Tunnistan, et olin koolituses pettunud, sest ootused olid suured – ruttu lauale ja kihutama. Võib-olla mõni on andekam, mõni mitte, aga jonni ma ei jätnud. Helistasin sõber Avole, kes naudib ala juba aastaid ja rääkisin oma mure. Avo andis head nõu nii koolitaja kui varustuse osas. Sain Heikki kontaktid ja leppisime individuaalse koolituse kokku. Oma praktilise koolituse teise etapi viisime Heikki juhendamisel läbi minu puhkuse esimesel nädalal Pärnus Reiu rannas (surfarid kutsuvad Kullipesaks), kus oli esindatud Tapurla Surfiklubi, koos meie uue ja uhke lipuga – sellest sai meie surfilaagri I etapp.
Koolituse alguses meenutasime instruktoriga kiirelt läbi teooria põhitõed, mispeale seadsime rannas valmis sõidulohe. Peale seda kalipso selga, otsejoones vette ja lohet pilvede alla lennutama. Vesi oli soe ja tuult oli 3-5 m/s, ehk siis head tingimused harjutamiseks. Koolitusel õppisin lohe valitsemist, üles- ja alla laskmist, bodydragg’i (lohe lohistab sõitjat vees ilma lauata) ning pusisin ka lauale saamist, mis peale eelnevat 4 tunnist mässamist hästi välja ei tulnud, sest jõud ja jaks oli mere põhja kadunud ;)
Võin öelda, et jäin koolitusega rahule ja saime koolitajaga asuda tegevuskava viimase punkti juurde – minule sobilik varustus. Kuna instruktor tegeleb ka varustuse vahendamisega, siis peale minule sobiliku suurusega kasutatud lohe valimist, asusime läbirääkimistele hinnaosas. Mõned klubikaaslased väidavad, et need kujunesid 3 tunniseks, ma täpselt ei mäleta, aga meie klubi laagri kohta naastes tühjade kätega, olid kõik asjad juba kokku pakitud, automootor töötas ja armsad klubiliikmed uniste pilkudega mind ootamas, et järgmisesse laagrisse põrutada. Igal juhul Heikkiga ma kaubale ei saanud (siinkohal tänud SPriidule ja Avole) ja loodan, et klubikaaslased pikka viha ei pea ;)) Lõpuks ostsin oma esimese lohe poest, milleks on tutikas 14m2 CABRIHNA 2008 Switchblade 3 (pildil), mis muide on minu lemmiktoonides.
Minu esimesi rõõmukilkeid võis kuulda Haapsalu rannas, kuhu me sõitsime EPL surfilaagrist sobivat tuulenurka otsides – sain lõpuks lauale. Triibutasime Liisa ja Avoga mitu tundi ning tean, et uinusin tol õhtul surmväsinuna naeratus suul. Tõenäoliselt nägin unes oma kaunist lohet taevasse diagramme joonistamas, samal ajal lauaga mööda vett sihtkohta kihutamas ;)

Kokkuvõttes olen ülimalt rahul, naudin oma uut hobi kirega, mida on veel toredam kogeda koos sõpradega. Nüüd kui puulehed liiguvad, mõtlen vaid ühest ;))

Kündkem merd mõnuga ja poom veel sügavamale!