Ongi suur surfisuvi möödumas ning viimane aeg kirja panna Tapurla surfiklubi suvetraditsioonist- meie kahenädalasest surfilaagrist. Mina, tuttuus TSK liige, lubasin käsi südamel Roosta soojal rannaliival, et täidan seda kohust.
Tapurla surfiklubi selleaastane surfilaager sai alguse 5.juulil Pärnu rannas (olime kohal peaaegu täies koosseisus: Priit, Margit, Andreas, Roomet, Robert, Marily –puudu oli vaid Liisa). Palavust oli nii 30 kraadi ringis ning kuna tuulest ei olnud haisugi, sai eesmärgiks vallutada Pärnu - seda me ka tegime . Tuli ju korraldada „kuudi liigud“, et meie haagis ikka korralikult meid teeniks (vähemalt see suvi).Edasi põrutasime Saaremaale, kus kahel päeval õnnestus Veere rannas poistel vähemalt oma varustus välja võtta ning mõnel see ka märjaks saada. Kallasmaal sai toredalt aega veedetud heade sõprade Monika ja Arvi juures ning peetud maha korralik lesta- ja surfilaager (mis seekord küll osutus vaid lestalaagriks). Kohale oli tulnud ka Peeter, kelle sealviibimine rõõmustas TSK rahvast väga.
Kuna surfamisest Kallasmaal välja ei tulnud osalesid poisid Rahtla küla seltsi poolt küla päeva raames korraldatud võsaraiumise töötas ning meie Margitiga oleme nüüd sertifitseeritud sinepimeistrid.
Saaremaalt otsustasime edasi minna „Mehed ei nuta“ radadele Kõinastu laiule. Peale paari päeva laiul viibimist leidsime, et palavus on tappev, parmud lausa marru ajavad ning passiivne puhkus pole samuti meie jaoks. Saime kohaliku kalamehe ja heade sõprade paatidega Koguva sadamasse ning sealt edasi juba oma transpordiga praamile.Kui meie oma kuudiga Roostale EPL surfilaagrisse (see oli meie nn „final target“) jõudsime olid platsis juba Avo ja co. Otsustasime end paigutada sama platsi peale ning mahutada sinna ka kolmanda maja. Kolmapäeva õhtuks oli Tapurla surfiklubi lipp püsti ning meie oma lounge tundud headuses valmis.
Neljapäeval puhus mõnusalt paras surfituul. Lohetajad otsustasid sarnaselt eelmisele aastale minna tuult püüdma Haapsallu- Margit ja Andreaski liitusid nendega, et kohalikud samaariapoed üle vaadata Roomet aga läks laineid püüdma Roosta rannas. Õhtuks olid kõik mõnusalt rahulolevate nägudega- päev läks korda ning jäädi lootma, et sama korduks.
Kuna tuult järgmiseks päevaks suurt ei lubatud tegelesime aftersurfiga: rumm-koolaga ja gin- toonikuga, kes mida eelistas.
Reede oli algajate surfajate ja trikitajate päev, kes said vaikselt merel tiksudes õppida. Poisid otsustasid väikese rattatrenni kasuks ning teised ilma nautida plääzil. Reede õhtul otsustasid meiega liituda ka head sõbrad Kihnu saarelt. Kõik koos mindi ka ööelu nautima. Õhtune disko koos rummi kokteilidega kujunes vägagi meeliülendavaks ning TSK ka oli ka korralikult tantsuplatsil esindatud.
Laupäev nautisime jällegi mõnusat rannailma, poistel rattatrenn vol2. Päikeseloojangul oli aset leidmas jällegi eksklusiivne üritus rannas, mida TSK blogis juba eelnevalt kajastatud. Nimelt mind, Marilyt, ristiti ametlikult TSK liikmeks. Andsin tunnistajate juuresolekul vande, mis päädis jooksmisega mõnusasse õhtusesse sooja merre.
Meeliülendava tundega liikusime edasi rannas olevale Brasiilia ja Kuuba rütmide kontserdile, mis oli eelmise aasta üritusele jätkuks- eriliselt soe õhk ja loojuv päike lisasid veelgi rohkem õhtule võlu ja naudingut.
Pühapäev oli laagri lõpetamine. Kaotatud-leitud asjade otsimine-tagastamine ning hüvastijätud Eesmärk, mis surfilaagri algul püstitati - sai täidetud – jäime kõik endiselt sõpradeks.
Kui surfilaagri hümni sõnad olid, et suvel on surfilaagris elukool, millest hiljem ei räägita, siis meie räägime ja meenutame seda kõike ikka ja jälle. Eks ikka selleks, et hoida seda mõnusad suvesoojust ja ärevust endis ka pimedal vihmasel sügisel.
ELAGU SURF!!!!!!!!!
Poom p...!
Mery
