Eile pealelõunal helistas mulle Priit ja küsis... no mida ta ikka küsis...? Muidugi seda: "Kas surfama läheme, tuul on nii hea"? :-) Headele ettepanekutele ei saa ma teatavasti kunagi ära öelda... Ühesõnaga, mõeldud tehtud. Otsustasime seekord siis kolmekesi ära proovida Püünsi surfikoha. See on selline tore koht, kus tuulise ilmaga on vähe lainet, samas aga on seal salapärased kivikesed veel all peidus.
Ah jaa, ilmast niipalju, et puhus loode tuul, kiirusega 8-11 m/s, vesi 16 kraadi. Kõik see kokku on üsna hea eeldus Püünsis mõnusalt sõitmiseks. Igatahes olen ma absoluutselt kindel, et me kõik saime taaskord oma elu kiiremad ja paremad triibud, ja kõike seda muidugi koos aina pikemate ja valusamate kukkumistega... :-)
Aga nüüd siis selle loo pointi juurde. Nimelt ei ole siin maailmas kunagi head ilma halvata... Esiteks õnnestus minul keset merel olemist jagu saada purje ülestõmbamisotsast ja kuna ma veeststarti veel väga ei oska, siis võttis selle nöörijupi parandamine üle pea olevas vees ikka üsna pikalt aega. Õnneks sain selle siiski korda ja lõpuks jõudsin edukalt randa. Kuid sellega muidugi meie õnnetuste jada kahjuks ei lõppenud. Järgmisena sai oma masti kannast jagu Margit. Ma ei teagi mis tal seal täpselt juhtus, aga mingi hetk oli Margit purjega oma kollasest lauakesest ikka üsna kaugel. Õnneks leidus üks abivalmis kaassurfar kes laua kinni püüdis ja tagasi toimetas. Aga nagu ma aru saan siis täitsa korda seda asja ei saanudki eile. Peale neid kahte laksu tundus, et nüüd võiks ju aidata õnnetustest ja lõhkumistest aga kahjuks eksisime taaskord. Olgu täpsustuseks öeldud, et ainukesena oli puutumata veel Priidu varustus......, aga ei läinudki kauaaega kui Priit randa tulles laual kiilu alt sõitis, kusjuures nii õnnetult et see lamab siiani kuskil Tallinna lahe voogudes :-(
Loodetavasti tuleb nädalavahetus parem!

